Tõde ja õigus

Meil oli suvel üks sünnipäev toitlustada. Peo teemaks oli Tõde ja õigus, sünnipäevalaps soovis peo alguseks külalistele pakkuda mulgiputru ja õhtuks värsket keedukartulit korraliku ahjulihaga.
See auväärne maja, kus pidu peeti, oli ehitatud aastal 1892, viimati elati seal 30 aastat tagasi, sellest tulenevalt võiks selle seisukorraks märkida kaasaegses mõistes “kapitaalremonti vajav”, aga antud ürituse jaoks ideaalne. Ei elektrit, ei põrandaid, selle eest kõvasti vana aja hõngu.
Meile VÄGA selline asi sobib!
Kuna sätendavad marmiidid ei oleks kuidagi sinna sobinud, pakkusime välja, et teeme söögid koha peal valmis.
Lõkkel ja suures potis.🔥
Peo peremehele mõte meeldis!🙂👍
Natuke kulus aega, enne kui leidsime sobiva paja. Tugevat puulusikat, millega peremees saaks nagu kord ja kohus oma külalistele sellestsamast pajast putru tõsta, me ei leidnudki.
Möönasime tõika, et nüüd on aeg oma ammune unistus, teha ise puulusikas, teostada. Saigi tehtud, küla pealt pätsatud saarepakust, mahutab 0,6 liitrit! 😎
Tõe ja õiguse aegu söödi aganaleiba, millesse oli kehvematel aegadel segatud veel sammalt, et täidet oleks. See olnud nii rabe, et pudenenud lõigates laiali ja tuul viinud sellestki piskust osa minema. Ega maitsegi poolest ta suurt miskit polnud.
Me päris nii teemasse ei läinud, pakkusime oma kodust leiba, mida peremees pudru kõrvale igale külalisele kääru lõikas.
Ka liha oli vanasti luksus, aga me käisime ikka enne tiiru turul, võtsime suitsutatud pekki, kamarat, hakkliha ja seakaela. Pekitükid läksid mulgipudru sisse, mille üle kõik preilid ei rõõmustanud, aga sellevõrra rohkem nende läheduses istunud härrad.😋
Kaelatükki küpsetasime algul ahjus, peokohas veel lõkke peal, kamarast ja hakklihast sai rulaad, suupisteks pakkusime lisaks kiluleiba, täidetud mune, sõira, soolakurki – noh, vana aja toite.

Väga tore üritus, külalised olid kõik ilusti riides, mängiti tavalisi seltskonnamänge, nagu looga alt läbipugemist, heintest tooli ehitamist ja loomulikult kraavikaevamist. 😀
No ja vist ei saa märkimata jätta, et Caterini koer võeti kaasa ja ta leidis sealt endasuguse, kes oli ka peole toodud.

Aitäh peo peremehele Joonasele ja peorahvale, sellised sündmused on suur rõõm!

Vaadake pilte ka!