Supimehe seiklused ehk mis toimub köögis?

Supimees on tegelikult tavaline teesõel, aga seda ei tohi meie köögi naisperele öelda. Naispere jaoks on supimees ehk tähtsamgi, kui mõni teine mees meie köögis.
Supimees on sundinud meie väga malbe olemisega kokka hirmsa hooga köögist söögisaali jooksma ja kotade välkudes karjudes selgitama: “GOSPADI, mul on mees supi sees!”


Supimees on oma seikluste käigus sattunud ka kliendi supitaldrikusse, sest tookord kokk ei mäletanud, et tal mees supi sees on. Klient ehmus alguses hoopiski ära. Õnneks on meie kliendid sõbralikud ja toredad ja midagi hullu sellest ei juhtunud. Ühel caterinil õnnestus seda kõike pealt näha ja klienti õnnitleda eriti maitseka supi puhul.


Nimelt, supimeest kasutatakse suppide maitsestamiseks. Sinna sisse pannakse pipraterad, vürtsiterad ja loorber, mis supile hea maitse annavad. Need maitseained on meil kõik eraldi identsetes topsikutes, alati tuleb kõik kolm topsikut eraldi avada ja igast topsist eraldi maitseaine võtta ja Supimehe sisse toppida.
Sellest tegevusest on supimehe püksikumm üsna lõdvaks veninud ja seda on eriti märgata siis, kui supp on musti täppe täis ja Supimees pooleks. See on paras jama, sest neid teri supist kätte saada on igavene peavalu. Supimees on õnneks heas kirjas, ja kõik, kes köögis lähevad täppidega supist mööda, on nõus rõõmuga vahukulbiga õngitsema sealt pipart ja vürtsi. Nii palju aega kellelgi pole, et järjest kõik täpid eemaldada. No ja kui mõni klient nüüd meie supist pipratera hamba alla saab, siis teate, mis selle põhjustas.


Kui Supimees parasjagu ei tööta, on ta puhtaks pestud ja pikutab oma troonil, mis tegelikult on muffinialus, mis omakorda tegelikult pidi olema koogialus, aga see alus osutus päris elus oluliselt väiksemaks, kui tellimisel eeldati.
Sealt puki otsast ta näeb täitsa hästi, mis köögis toimub.

Kliendid näevad reeglina toidust lõpptulemust, aga tegelikult on oma võlu ka toidukraami ettevalmistusel, eriti, kui tooraine on ilus värviline või kui seda on palju. Siis võib juhtuda, et Supimees võetakse kampa ja näidatakse talle elu lähemalt. Selle peale ta tavaliselt muigab sõbralikult.


Teisalt juhtub köögis ka ebaõnnestumisi, millest kõige sagedasem on nõude purunemine. Mõnevõrra vähem õnnetusi juhtub plastikust nõudega, mis ei kannata seda temperatuuri, kuhu nad topitakse. On ette tulnud, et üks kokk paneb taina sooja ahju kerkima ja järgmine hakkab liha küpsetama 220 kraadi juures, ega veendu enne, mis ahjus toimub.


Kolmas liik sündmusi, mis muudab päeva ärevamaks, on tainaste mittekerkimine. Me püüame klientidele alati pakkuda võimalikult värsket ja sooja toodet, mis tähendab, et me ei jäta endale väga palju aega vigade paranduseks. Kui võtad kringli ahjust välja ja see on peenike, nigu soolikas, siis teeb ikka meele mõruks küll. Siiani on need jäänud üksikuteks juhtudeks ja need korrad on õnnestunud ka natuke hilisemaks ümber sättida. Vanarahvas teab rääkida, et tegijatel juhtub. Võtame seda komplimendina.

Mõnikord teeme ka Assaraisk-tüüpi toite. Need on need panen-paja-tulele-ja lähen-teise-tuppa-telekat-vaatama ja kõrbelõhna tundes karjatad “Assaraisk!”. Me ise teise tuppa ei lähe, aga kuna tavaliselt on korraga mitu potti tulel, siis see, mis kõige vaiksem on, on kahtlane… Selle vastu aitab väga hästi nõudepesija, kellelt kärsataja saab märja lapiga vasta kukalt ja kui see ka ei aita, pead ise oma poti ära pesema. Siis on mitu päeva rahulik.


Me unustame kohutavalt palju, selle tulemusel läheb meil teinekord elu kiireks, aga teeme kõik jooksuga tasa.

Ainult Supimees ei jookse, tema töötempo on kogu aeg aeglane, sest head maitsed tulevad toitude sisse aeglaselt.

Kokkuvõttes tuleb meil enamik asju ikkagi välja ja see on hea tunne.

Kui leiad Supimehe supi seest, siis järgmisel korral võid ta nõtkel sammul kööki tuua, kus tema koht on. Aitäh! 🙂