Me püüame au sees hoida vana aja pidupäevatoite. Miskipärast on jäänud mulje, et igasugune süldi- ja pasteedimajandus on hirmus ettevõtmine. Ehk ongi, kui korraga on terve siga ees ja pead temast ühe õhtuga jagu saama.
Meile meeldib asju vabamalt võtta ja kui isutab või tellitakse, siis pole probleemi kas või rulaadi teha.
Sõir.
Lõuna-Eestist pärit lihtne kohupiimajuust, mille retsept on igal pool sama, sõir kõigil tegijatel erinev. Üks caterinidest on Setumaalt pärit ja teadis, milline üks sõir lapsepõlves välja nägi. Ta püüdis seda ikka ja jälle teha, jälle ei õnnestunud, jälle ei teadnud, mis valesti läks.
Teine caterinidest on isehakanud setu, tema käis peale, et teeme uuesti ja uuesti. Noh, motivatsiooni polnud, sest kaua sa ikka proovid, kui välja ei tule. Kuni ühe hetkeni, mil vana setu naine rääkis, et “tuiad puuluitsaga potti pite ringi” ja mõned kavalused veel. Siis oli tahtmist taas proovida, esialgu tundus, et sõir õnnestub ainult puumajas ja purjus peaga (khm, aus ülestunnistus), aga hetkel suudame igasuguses majas täitsa kainetena väga maitsvat juustukest teha.
Rulaad.
Hea rulaadi tegemisel on üks komistuskivi ja kaks saladust. Komistuskiviks on suure seanaha leidmine, mida tuleb turutädidelt eraldi tellida. Esimene saladus – see nahk tuleb rasvast puhastada, sest muidu jääb tulemus, üllatus-üllatus, rasvane. Teine saladus seisneb puljongis, milles rulaad keeb, see peab olema päris intensiivne, et rulaad mage ei tuleks. Kui kõik õigesti teha, on rulaad kerge ja ilus rull, mis kutsub sööma! 🙂
Toidud tule kohal.
Meie suured lemmikud, sest õues tehtud toidud on teistsugused. Praeguseks oleme õppinud, et nende tegemine võtab umbes kaks ja pool korda rohkem aega, kui arvata võiks ja kuna protsessi kiirendada ei saa, siis tuleb alustada varem. Seda oleme ka õppinud, et edaspidi teeme süüa kahe potiga, sest muidu jääb väheks. 🙂
Kompliment kokale – tühi pott.
Seakoot ja lambajalg.
Nagu “Viimses reliikvias”! Tavaliselt teeme neid aeglaselt ahjus, madalal kuumusel. Suvel, kui aega on võimalik rohkem võtta, küpsetame neid maa sees kuumadel kividel. See võtab päevakese aega, aga mahlane ja kergelt suitsune liha on seda igati väärt! Täpselt nagu tule kohal tehtud suppi, saab sellist liha maitsta meie kodukohvikus, järgmine on tulemas juba 15.-16. augustil Setomaal. Hoiame teid kursis!
